Esimesel sajandil oli Laodikeia heal järjel olev linn. Nimi Laodikeia tähendab ‘rahvast, kelle üle on kohus mõistetud’. Selle linna rajas umbes 250 aastat eKr kuningas Antiochos II Theos, kes andis sellele nime oma naise Laodike auks.

Miks peaks keegi panema oma lapsele nimeks „rahvas, kelle üle on kohus mõistetud“? Ilmselgelt oli Jumal siin nime panemise juures tegev, sest selles heal järjel olevas linnas esimesel sajandil tegutsenud kogudust võrreldakse viimasega kristliku ajaloo seitsmest kogudusest. Ja selle viimase koguduse ajal „on kohtutund tulnud“ (Ilm 14:7).

Laodikeia vesi oli leige, sest linna lähedal voolava kose külm vesi oli linna veevärgis segunenud Hierapolisest voolavate kuumaveeallikate veega. Jeesus võrdleb leiget vett, mida polnud meeldiv juua, vaimuliku leigusega, mille põhjuseks on teadmatus oma vaimuliku puuduse suhtes. Kui meil pole millestki puudu, siis me ei lähe ju abi otsima. Nende homne oli kindlustatud, neil oli rohkesti kulda, seal toodeti musta lamba villast kangast ja silmasalvi kogu impeeriumi jaoks. Kuna kristlasi selles linnas taga ei kiusatud, polnud ka võitlust oma usu säilitamise eest. Elati päevast päeva mugavalt ega tuntud millestki puudust.

Ja siis tuleb kiri, mis pöörab kõik pea peale. „Sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti.“ (s 17) Maine rikkus ei loe, maised riided ei loe, maine nägemine ei loe. Sest kuidagimoodi on Kristus sinu elust välja tõrjutud ja seisab koputades ukse taga. Ta koputab, sest Ta hoolib.

Issand, kas mul on täna põhjust endaga rahul olla? Või mul on midagi olulist puudu? Näita mulle palun minu südame olukorda! Ja astu palun sisse minu ellu ja minuga sellesse päeva, varusta mind usu kulla, Sinu õiguserüü ja silmasalviga!

Eha Lobjakas