Kallis abikaasa, täna on viimane koosolekupäev, väljaarvatud hommehommikune lahkumiskoosolek. ... Ma olen kõnelenud igal õhtul. ...

Indianapolisest oli šoti abielupaar, nimega Cooley. Mehe sugu-lane on vend Fulton, kes elab Hutchinsonis. Cooley on pärit No-va Scotiast ja ta oli veendunud presbüterlane. Ta oli jõukas mees. Naine võttis tõe vastu, kuid kohtas mehe tugevat vastuseisu, sest mees oli endas kindel ega andnud tolli võrragi järele. Mingil põh-jusel tuli ta naise meeleheaks temaga koos laagrikoosolekule. Mees ütles naisele, et ta tuleb üksnes naise meeleheaks, kuid ta ei muuda iial, mitte iial oma seisukohti. ...

Kui ma hingamispäeva alustamisel kõnelesin ja kutsusin patu-seid ettepoole istuma, oli ta kohal. Kõik tulid ettepoole, kuid te-ma jäi kohale. Umbes nelikümmend inimest tuli ette. Jumala õnnistuste abil veensid sel õhtul räägitud sõnad teda nii sügavalt, et ta ei saanud sellest enam lahti. Ta läks oma telki ning palus naisel tulla välja ja tema eest palvetada. Kõrge ja karm vana seed-ripuu oli langemas.

Pühapäeva hommikul rääkisin enne hommikusööki misjoni-tööst Vaikse ookeani rannikul. Ta oli taas sügavalt liigutatud. Pü-hapäeva õhtul kõnelesin jälle vabalt. Taas läks ta oma telki süga-valt süüd tunnetades ning värisedes kõige kohutavama koorma all, mida ta iial oli kandnud. Jällegi palus ta oma naist, kellele ta nii väga vastu oli seisnud, et ta palvetaks tema eest. Täna hom-mikul lugesin umbes kolmkümmend viis lehekülge tõsist, liiguta-vat üleskutset Jumala rahvale isekuse ja kümnisesüsteemi teema-del. Kõik see liigutas teda. Kui olin kõnelemise lõpetanud, oli meil vestlusring, mis kestis kuni kella kaheteistkümneni.

Vend Cooley tõusis ja rääkis. Ta kordas seda, mida oli oma naisele ütelnud, ning tundus, et ta on äärmiselt sügavalt liiguta-tud sellepärast, et ta oli nii kõvasti vastu võidelnud ja nii karm vastane olnud. Kohe kui ta rääkimise lõpetas, kõnetasin teda esimest korda, julgustades teda edasi liikuma. ... Viimaks võttis ta istet oma hea naise kõrval, et saada ristitud. ... Tundub, et ta peab mind oma emaks ning tal on niisugune tõsine kiindumus, mis on omane šotlastele, kuna minu pingutused veensid teda tema patuses eluviisis ja juhtisid teda otsustama, saamaks üheks meie hulgast. ...

Issand tegutses tõesti sellel koosolekul. ... Ma pean viieteist-kümne minuti pärast vankrisse istuma. Arvasin, et soovid väga teada ja saadan seepärast selle kirja lõpetamata ära. Sinu Ellen (allkirjaga). – Kiri nr 37, 29. juuni 1874, James White’ile, kes oli asutamas kirjastusseltsi Pacific Press Publishing Association.