Mõne päeva eest panime tähele, et Meie Isa palve esimesed laused keskendusid eriliselt Jumalale ja Tema nimele. Need olid Matteuse 6:9, 10 „Sinu“-laused.

11. salmis toimub kannapööre. Fookus liigub Jumalalt meie peale, mis peegeldub asesõna „meie“ erinevates vormides. Oleme jõudnud „meie“-lauseteni, mis keskenduvad inimeste vajadustele. Kõigepealt tuleb Jumal, siis inimkond. Mõlemad on olulised, kuid õiges järjekorras. Ilma Jumalata meid ei oleks. Ilma Jumalata ei oleks meil mingeid vajadusi ega nende täitmist. See tõde peegeldub nii kümnes käsus kui ka Meie Isa palves. Jumala ülimuslikkus on tõde, mida tuleb alati hoida silme ees ja südames.

Nii et see on mingil määral šokk ja üllatus, kuidas algab palve teine pool. Võib arvata, et see saab alguse neist inimlikest vajadustest, mis on Jumalale kõige lähemal – meie vaimulikest vajadustest. Aga see ei ole nii. Jeesus alustab teist poolt meie ihulike vajadustega. „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!“

Ka selles on meie jaoks õppetund. Kui Jeesus arvestas meie vajadustega, alustas Ta õigest otsast. Ta alustas füüsiliste vajadustega. Ilma füüsilise terviseta ei oleks meie eksistents jätkunud – ning meil ei oleks ka vaimulikke vajadusi. Selline järjekord ilmneb Jeesuse teenistuses sageli. Kõigepealt vabastas Ta inimesed haigustest ja seejärel hakkas jutlustama. Kõigepealt hoolitses Ta nende füüsiliste vajaduste eest, alles siis sai Ta ülevoolavalt rahuldada nende vajadusi vaimuliku puudulikkuse osas.

Sellise üllatusliku järjekorra leiame Meie Isa palve teisest poolest. Kõigepealt vajame oma igapäevast leiba. Kui see vajadus on rahuldatud, saame teadlikuks oma süüst ja vaimulikust vajadusest andestuse järele.

Meie Issand mõistab meid. Kõigepealt palvetame leiva eest, siis palume andestust.