Luuka evangeeliumist lugesime, kuidas Kristus Naatsareti sünagoogis prohvet Jesaja raamatut lugedes kuulutas End Messiaks, Salvituks: “Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.” …

Seepeale sisendas Saatan [sünagoogis viibijatele] uskumatust ja nad ütlesid: “Eks tema ole Joosepi poeg?” … Kui kiiresti muutusid meeleolud! Peagi olid Jeesuse kuulajad raevust hullunud, kuna Ta paljastas nende vaimuliku ärataganemise. Nad “tõusid püsti, ajasid ta külast välja ja viisid üles mäerünkale, mille peale oli ehitatud nende küla, et teda ülepeakaela alla tõugata.” Kuid taevased inglid kaitsesid Jeesust Tema töös. Jeesus läks märkamatult rahva keskelt läbi ja sammus oma teed. …

Heroodes ja õelad võimukandjad tapsid Õige, Kristus aga ei tapnud iial kedagi ja seepärast võime teada, et tagakiusamismeelsuse – südametunnistuse vabaduse taotlejate tagakiusamise algataja on Saatan. Tema on petja, valetaja, mõrvar, vendade süüdistaja. Talle meeldib näha inimlikku viletsust. Ta juubeldab hädade üle, ja kui näeme inimeste julma tagakiusamist, kes sooviksid teenida Jumalat oma südametunnistuse järgi, teame, et tegu on ülekohtu saladusega. …

Jumala Poja pilgule avanes see võitlus. Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud. Ta oli valudemees. Taeva Majesteedil tuli ikka ja jälle oma teenistuspaigast lahkuda, kuna Saatan salvas Ta kanda ning viimaks jõudis Saatana õelus haripunkti, kui ta õhutas õelad inimesed Jumala Poega risti lööma. …

Saatana vaen jätkub. Otsustavalt ja metsikult kiusab ta taga ka Jeesuse järelkäijaid. Kristus ütles oma ustavatele: “Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki.” Langenud inglite ja langenud inimeste vahel, kes teevad tegelikult Saatana tegusid, ei ole vaenu. … Kurjus – kus see iganes olemas on valguse ja tõe hülgamises ning elavast Jumalast eraldumises – liitub alati õiglaste ja kuulekate vastu. – Käsikiri 62, 1886.