Nendes salmides võrreldakse silma aknaga, mis laseb valgust kogu kehasse. Sellise akna värv või olek määrab, millist valgust ja kui palju valgust ruumi pääseb.

Kui aken on puhas ja selge, suudab valgus ruumi üle ujutada ja igat nurka valgustada. Teisest küljest, kui aknaklaas on määrdunud või jäätunud, on valguse sissepääs takistatud. Seega sõltub ruumi sattuva valguse hulk ja kvaliteet akna seisukorrast, mille kaudu see siseneb.

Jeesus rakendab seda mõistet inimsilmale. Valguse hulk, mis inimese südamesse ja mõistusesse pääseb, sõltub silma vaimsest seisundist, sest silm on kogu keha aken.

Matteuse 6:19–24 kontekstis on see silmaõpetus seotud meie eesmärkide ja prioriteetidega. Kui meie vaimulik arusaamine on õige, suhtume õigesti nii maistesse kui taevastesse aaretesse ja meil on õige arusaam, millist isandat me peaksime teenima (s 24). Aga kui meie vaimulik silm on tasakaalust väljas, siis on seda ka meie prioriteedid.

Enamik meist hindab oma füüsilisi silmi väga kõrgelt. Me mõistame, et ilma nendeta ei pääse ükski valgus meie kehasse. Me peame oma silmi kalliks ja teeme nende kaitsemiseks erilisi jõupingutusi. Selge nägemise saavutamiseks kannavad paljud inimesed prille või kontaktläätsi.

Kahjuks on tänapäeva inimesed palju vähem mures oma vaimuliku nägemise pärast. Mõned jooksevad ringi täiesti pimedana, väites samal ajal, et nad näevad täiuslikult. Teised näevad läbi moonutavate läätsede. Need moonutused kujundavad kogu nende elu.

Jumal tahab, et meil oleks hea vaimulik nägemine. Mäejutlus korrigeerib viletsaid silmi.