Kahe viimase päeva jooksul oleme uurinud, mida tähendab „nõdrausuline“, kes taipab küll tõsiasja, et Jumal on meie päästmiseks olemas, kuid ei mõista, et Ta hoolitseb aktiivselt meie eest kõigis meie igapäevaelu aspektides.

Tulemuseks on, et nõdrausuline muretseb, nõdrausuline ei oska loota Isale. Nõdrausulist kontrollivad mured ja hirmud. Sellise inimese mõistus käib ringiratast ilma jõudmata usaldamise lahendusteni. Sellised inimesed lamavad öösiti tundide viisi ärkvel, peas ahastavad mõtted mõne inimese või olukorra õnnetutest üksikasjadest. Sellises olukorras ei ole inimesel enam kontrolli oma mõtteprotsessi üle. Vastupidi, neid kontrollib miski, ja kui see protsess jätkub, viib see miski neid muretsemise seisundisse. Nõder usk on seisund, mis võimaldab asjaoludel meid kontrollida, meie üle valitseda. Kuid Jumal tahab, et meil oleks selline usk, mis valitseb olukordi, mis jätab mure seljataha ja liigub edasi konstruktiivsele tegevusele, tuginedes usaldusele hoolt kandva Jumala vastu. Nõder usk on oma põhiolemuselt suutmatus võtta Jumalat ja Tema sõna tõsiselt; see on suutmatus uskuda Tema kõige kallimaid ja suuremaid tõotusi. Meil on Jumala tõotustest palju õppida. Meil on palju õppida nendelt Piibli tegelastelt, kes võtsid Jumala tõotusi tõsiselt, neilt, kellel oli suur usk. Meil on vaja õppida sellistelt puudulikelt, kuid kangelaslikelt usklikelt, nagu Aabraham, Taavet, Taaniel, Peetrus ja Paulus.

Pauluse puhul peame meeles pidama, et meil on Jumal, „kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda“ (Ef 3:20). Me peame mõistma, „milline on tema väe võrratu suurus“ (Ef 1:19). Neid mõtteid silmas pidades tundub igasugune muretsemine rumal.