Paulus on elevil ja tänulik selle eest, mida Jumal on Rooma kristlaste heaks teinud – nad on välja vahetanud oma peremehe. See ei ole siin kirjas mitte esimene kord, kus ta tänab Rooma kristlaste eest. „Ma tänan oma Jumalat Jeesuse Kristuse läbi teie kõikide pärast, sest teie usust räägitakse kogu maailmas,” kirjutab ta esimeses peatükis (Rm 1:8). Nüüd, Rm 6:17 avastame nende usu kohta pisut enam. Usust, mis on kuulekana vastu võtnud varakristliku koguduse õpetused ja viinud selleni, et neist said teise valitseja „orjad”. Paulus on veendunud nagu Jeesuski Mäejutluses, et „keegi ei saa teenida kahte isandat” (Mt 6:24). Rooma kristlased olid aru saanud oma esimese valitseja (patu) teenimise kasutusest ning neist said, nagu Paulusestki (Rm 1:1), vabatahtlikult Jumala orjad. Tänane salm ütleb meile, et Rooma kristlased said „südamest kuulekaks”. Mitte kusagil mujal ei kasuta Paulus seda väljendit. Kuid see on väga tähendusrikas. Nende kuulekus ei olnud midagi igapäevast, mingi mööduv moehullus. See tuli südamest. Salmis kasutatud ajavorm näitab, et on tehtud otsustav tegu, millega nad pöördusid patust eemale ja Jumala poole. Väljend „saanud südamest kuulekaks” väljendab sügavalt tunnetatud kogemust, sellist, mille kohta Charles Hodge kirjutab, et see oli „vabatahtlik ja siiras”. Nüüd olid neist saanud Jumala orjad.

Üks suuremaid õpetusi Roomlastele 6. peatüki lõpus on see, et usk ja kuulekus on lahutamatud. Üks autor kirjutab: „Ei ole päästvat usku Jumalasse, mis oleks lahus kuulekusest Jumalale, ning ei ole kuulekust Jumalale ilma usuta Jumalasse.” J. H. Sammis mõistis seda ühendust oma populaarses kirikulaulus: „Usalda ja kuuletu, sest ei ole teist teed, et olla õnnelik Jeesuses, kui vaid uskuda ja kuuletuda.”

Isa taevas, aita mul täna uskuda ja kuuletuda. Aita mul olla Sinu kuningriigi põhimõtete tunnistaja. Aita mul tunda võitu, mis tuleb kõndimisest koos Jeesusega. Aita, et ma saaksin selle südamest tuleva kogemuse osaliseks, mida Sa soovid igale oma lapsele anda. Aamen.