See oli tõesti päris vastik.

Kiriku ehitus oli poole peal ja pastor nõudis eestpoolt avalikku pakkumist. „Kes annab 2000 dollarit?“ hüüdis ta entusiastlikult. „Kas need, kes on valmis andma 2000 dollarit, tõuseks püsti?“ Üks vend tõusis ja kõik silmad pöördusid, et näha, kes oli suure annetuse teinud. Seal ta seisis, suu kõrvuni, ja tšekiraamat kõrgel pea kohal.

Ja seal ma istusin, üsna regulaarne kohalviibija adventkoguduses, millega ma keeldusin liitumast. Mittekristlasest külastajana olin ma šokeeritud. Ma ei olnud selleks ajaks oma Uut Testamenti küll läbi lugenud, kuid olin jõudnud Matteuse 6. peatüki juurde.

Miks? küsisin ma endalt. Miks kogudus, kes väidab, et tal on tõde, langeb selliste ebapiibellike rahakogumise meetoditeni? Kas kogudus peab raha kogumiseks manipuleerima uhkeldava venna – nagu see, kes seisis – ilmse edevusega? Miks ta andis? Miks pastor selliseid meetodeid kasutas?

Soovin, et võiksin öelda, et see oli viimane kord, kui ma nägin sellist tehnikat. Kahjuks võib olla edevusele lihtsam apelleerida kui pühendumisele. Kuid ilma pühendumiseta on annetus vähem kui väärtusetu.

Hea on see, et me ei pea sellisele taktikale reageerima. Ja kui me järgime Jeesust, siis me ei kasuta seda ega vasta sellele. Jeesus ütles, et me peaksime annetama salajas – olgu see Jumalale.

Seda öeldes tabas Jeesus otse naelapea pihta. Jumal tahab, et me annaksime Talle oma südamest. Tegelikult tahab Ta, et kõik meie kristlikud teod kasvaksid välja südamest, mis Teda ülimalt armastab.

Andmine on käitumine Jumala kombel, kes andis oma Poja. Ta tahab, et me muutuksime kinkiva loomuse poolest Tema sarnaseks, kuid Ta tahab ka, et me teeksime seda õigel põhjusel.