Pole kahtlust, et Jeesus pidas silmas taevamannat kõrbes, kui Ta käskis meil palvetada oma igapäevase leiva pärast. Nagu mäletate, olid Iisraeli lapsed kõrbes näljas ja Jumal andis neile mannat – toitu taevast. Kuid selle juures oli üks oluline tingimus. Nad pidid koguma toitu ainult üheks päevaks. Kui nad kogusid rohkem, läks see mädanema, enne kui nad seda kasutada jõudsid. Nad pidid olema rahul, kui neil on piisavalt üheks päevaks.

Kuid sellel reeglil oli suur erand. Reedel oli neil vaja koguda kaheks päevaks, sest hingamispäeval ei olnud mannat, mida koguda. Nii said iisraellased kahekordse õppetunni peaaegu-igapäevasest mannast. Esiteks, nende igapäevane sõltumine Jumalast seoses kõigi vajadustega. Ja teiseks, hingamispäeva erilisus. See oli päev, mis anti neile meeldetuletuseks, et Tema oli see, kes oli loonud leiva (ja kõik muu).

Sõna, mis on Matteuse 6:11 tõlgitud eesti keelde kui „igapäevast“ (epiousios), on tõlkijaile põhjustanud probleeme, sest veel hiljuti oli siin ainus koht kogu kreeka kirjanduses, kus see sõna esines. Kuid mõne aasta eest ilmus välja papüüruse fragment, mida oli kasutatud ostunimekirjaks. Nimekirja ühe kirje juurde oli kirjutatud epiousios. See oli märkus, mis tuletas ostjale meelde osta teatav toiduvaru eelseisvaks päevaks.

Seega Meie Isa palve neljas lause kutsub meid väga lihtsalt palvetama, et Jumal annaks meile, mida süüa eelseisval päeval. See palve aitab meil uuel päeval olla võimeline saama seda, mis meie ostu­nimekirjas on tarvilik, et meil ja meie perel oleks kõht täis.

Meil on imeline Jumal. See, kelle käsi juhib lugematuid tähti, hoolitseb isegi mu igapäevaste kehaliste vajaduste eest. Milline Jumal!