Mind ei paelu eriti võistlussport, aga aeg-ajalt mulle meeldib vaadata olümpiamänge. Meie tänases kirjakohas on Paulusel pilt jooksjast, kes pingutab finišijoone poole. Täiskäigul ei söanda juhtjooksja seljataha vaadata, et mitte kaotada kiirust, mis otsustab vahe võitja ja lihtsalt jooksja vahel. Vastupidi, kogu jooksja vaimne ja füüsiline energia on keskendunud eesootavale eesmärgile.

Paulus võrdleb seda kogemust kristlase kogemusega. Ka kristlased peavad oma tähelepanu ja prioriteedid fookustama ühele ja ainsale eesmärgile.

Jeesus väljendas suuresti sama mõtet Matteuse 6:22, 23, kui ta rääkis, et kristlase silm on „selge“. Nagu ütleb Ellen White: „Eesmärgi selgus ja kogu südamest Jumalale pühendumine on seisund, millele Päästja sõnad juhivad tähelepanu. Eesmärk olgu siiras ja vankumatu, et mõista tõde ja kuuletuda sellele ükskõik mis hinnaga, ja sa saad jumaliku valgustuse. Tõeline vagadus algab siis, kui patuga on kõik kompromissid lõppenud“ (Mõtted õndsakskiitmise mäelt, 91).

Paulus pidas silmas sellist pühendumist, kui ta ütles: „Ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest“ (Fl 3:8, 9).

Paulus on vastand kahtlevale, kahepalgelisele mehele, keda kirjeldas Jaakobus: „Kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega“ (Jk 1:6).

Issand, tulen täna Su juurde alandlikult. Ma tean, et mu eesmärgid ja prioriteedid tuleb igapäevaelus järjekindlamalt ellu viia. Tunnistan, et olen kohati kahepalgeline. Issand, aita mu nägemisel selgineda, aita fookustada ainult Sinu aule ja tõelisele aardele, millel on püsiv väärtus. Aitäh Sulle, Isa.