Õndsad on armulised, sest nemad saavad armu. Mt 5:7, 1968

Viies õndsakskiitmine toob meile pöördepunkti. Esimesed neli käsitlesid meie suhet Jumalaga. Viies hakkab käsitlema meie suhteid teiste inimestega. Sama käib ka kolme viimase kohta. Õndsakskiitmisi võibki jagada samamoodi nagu kümmet käsku.

Sellises jaotuses peitub sügav tõde. Kristlus ei seisne pelgalt vaid Jumala armastamises ja Temast hoolimises. Kaugel sellest! Mõlemad Testamendid käsitlevad seda kui armastust nii Jumala kui ka ligimese vastu.

Tegelikult on võimatu armastada Jumalat, ilma et armastaksin teisi inimesi. Samamoodi, kui me seda tõsiselt võtame, võib olla võimatu teisi inimesi tõeliselt armastada ilma armastamata Jumalat. Liiga palju armastusest, mis ületab venna- või õearmastust väljaspool jumalikku armastust, on pelgalt inimliku isekuse peenem vorm. See tähendab, et ma armastan sind selle pärast, mida saad minu heaks teha.

Meie Issand valis õndsakskiitmiste järjekorra väga hoolikalt, et esitada meile päästmisprotsessi. Iga õndsakskiitmine on loogiline jätk eelmisele. Kui ma mõistan, et mul iseeneses pole õigust ja olen vaimus vaene, siis ma kurvastan oma ääretu abituse pärast. Ma igatsen meeleheitlikult päästmist ning mõistes oma tegelikku olukorda, muutun ma pigem alandlikuks kui suureliseks ja upsakaks. Nähes oma lootusetut olukorda, tunnen loomulikult nälga ja janu Jumala andestava ja väge andva õiguse järele.

Sel hetkel sööstab tegevusse kogu armu Jumal – Ta võtab vastu mu kahetsuse, kuulutab, et on mulle andestanud, ning „siirdab“ mulle uue südame. Tema halastusest/armust minu vastu olen ma lunastatud ja päästetud. Selline on esimeses neljas õndsakskiitmises peituv tõotus.

Aga kuidas ma Talle vastan? See on õndsakskiitmiste teise „käsulaua“ teema. Ma muutun halastavaks, mul saab olema puhas süda, minust saab rahutegija ja ma saan olema kannatlik, kui mind koheldakse ebaõiglaselt. Lühidalt öeldes – Jumala väe läbi muutun ma üha sarnasemaks Jeesusele.