Ameerika president Abraham Lincoln andis 1. jaanuaril 1863 välja oma Vabastamise deklaratsiooni, millega said kõik Ameerika Ühendriikide valitsuse vastu võitlevate osariikide orjad „nüüd ja sellest hetkest peale ja igaveseks vabaks”. „Igaveseks vabaks”, kuid mitte vabaks vaesusest, diskrimineerimisest ja rassilistest eelarvamustest.

Vabastamine patust toob veidi teistsugused tagajärjed. Kui Kristuse järgijad vabanesid patu väest ja hukkamõistvast mõjust, siis ei olnud Paulus nii naiivne, et arvata, et nad on nüüd täiesti vabad. Ta teadis, et vabanemine patu väe alt ei vabasta inimesi selleks, et nad eksleksid sihitus moraalses vaakumis. Vastupidi, apostel teadis, et patust vabanemine tähendab orjust Kristuse ja õiguse poole heaks.

Selleks et Paulust mõista, peame aru saama orja staatusest tolleaegses ühiskonnas. Kui me oma kultuuris mõtleme teenijale, siis kujutame ette inimest, kes teenib oma peremeeest kokkulepitud aja vältel. Kui see aeg aga läbi saab, võivad teenijad teha, mida tahes. Tööaeg kuulub peremehele, aga pärast seda võivad nad teha, mida iganes tahavad. Nad võivad näiteks päeval peremehe maja koristada ja õhtuti klassikalisele muusikale pühenduda. Pauluse päevil oli aga orjade seisus hoopis teistsugune. Neil ei olnud sõna otseses mõtte mingit vaba aega. Kogu nende aeg kuulus sellele, kelle omad nad olid. Seega ei olnud neil hetkegi, mil nad oleksid saanud teha, mis neile endale meeldib. Võimatu oli teenida kahte isandat, sest kogu nende aeg kuulus eranditult ühele isandale. Selline on Pauluse ettekujutus. William Barcley kirjutab: „Kord olid sa patu ori. Sa olid täielikult patu oma. Siis ei saanud sa rääkida millestki muust kui patustamisest. Kuid nüüd on Jumal sinu Isand. Sa olid täielikult Jumala oma. Ja nüüd ei saa sa isegi rääkida patustamisest, sa ei saa rääkida millestki muust kui pühadusest.”

Jumalaga, mu sõber, on nii, et kas kõik või mitte midagi. Inimesed, kes hoiavad mingi nurgakese endale, ei ole tõelised kristlased. Kristlased on oma elu täielikult Kristusele ja Tema põhimõtetele allutanud. Nad ei hoia midagi tagasi. Ja nagu ütleb Barcley: „ükski, kes seda on teinud, ei suuda isegi mõelda, et kasutada armu ettekäändeks patustamisele.”