„Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb!“ See on ju lausa revolutsiooniline ütlus! See on Uues Testamendis ka üks enam vaidlusi tekitanud mõtteid.

Mõned on arvanud, et see soovitus on antud tsiviilvalitsusele. See tähendaks, et riigil ei tohiks olla politseijõude ega kaitseväge.

„Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb!“ Kas see tähendab, et on vale astuda vastu sellistele inimestele, nagu Stalin, Hitler või mis tahes kurjategijad? Kas laseme julmadel inimestel lihtsalt teha, mis nad tahavad? Mõned usuvad, et see on just nii. Kuid kas see on see, mida Piibel õpetab?

Nendele küsimustele vastuse saamiseks peame uurima Matteuse 5:39 konteksti. Kellega Jeesus räägib? Kellel Ta käsib kurjale mitte vastu seista?

Vastus on, et Ta räägib üksikisikutest kristlastele, kes elavad õndsakskiitmiste elu ja on seega tasased ja rahutegijad. Ta kõneleb pöördunud inimestele, kes definitsiooni järgi ei ole nagu maailm ega need, keda Paulus nimetab maiseks inimeseks. Jeesus kõneleb nendele inimestele, kelle õigus on märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride õigus.

Ta ei räägi riikide valitsustele ega üksikisikutele, kes ei ole pöördunud ega ela õndsakskiitmiste elu. Selliste inimeste jaoks oleks käsk kurja taluda rumalus. Kristliku elu elamine on vaimsuse küsimus.

Valitsused on oma seadusliku ja politseifunktsiooniga endiselt lex talionise all. See on selgelt öeldud Kirjas roomlastele 13. peatükis, kus meile öeldakse, et nad ei kanna mõõka asjata. Nad on „kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja“ (salm 4). Kaitsevägi, politsei ja kohtud on patumaailmas endiselt vajalikud. Ja vastavalt Roomlastele 13. peatükile kasutab Jumal valitsust korra säilitamiseks ja kurjusele vastuseismiseks.

Kuid see ei ole üksikisikutest kristlaste roll. Me ei tohi tarvitada omakohut. Me ei tohi elada kättemaksuelu. Me peame elama õndsakskiitmiste elu: peame olema rahutegijad ja armastama oma vaenlasi.