Jeesus saadab Ilmutusraamatu alguses seitsmele kogudusele telegrammi. Igaühel neist kogudustest on oma head ja vead, sest kõik need kogudused koosnevad patustest inimestest. Ometi maadlevad nad kõik veidi erinevate väljakutsetega. Tuletan neid telegramme lugedes ikka meelde oma Ilmutusraamatu ainekursuse õppejõu sõnu, kes nentis, et neis seitsmes kirjas on välja toodud kõik probleemid, millega üks kogudus võiks kokku puutuda. Ühes tekitavad probleemi lõhed, teises valeõpetuste levik, kolmas kogudus on nii tilluke, et tal ei ole jaksu midagi olulist korda saata. Laodikea mureks on aga leigus.
Laodikea elanikele tuli leige vee metafoor muidugi tuttav ette. Selle linna joogivesi jõudis linna mägiallikatest, mis suunati linna akvedukti abil. Iga veetilk pidi allikast linna jõudmiseks läbima umbes 9 km pikkuse teekonna; selle vältel jõudis nii karge allikavesi kui ka kuumaveeallikate vesi muutuda leigeks ja läägeks veeks, mis tahtis linnaelanikel südant pahaks ajada. Kõik nad teadsid kuumaveeallikate mõnu ja jäise allikavee kargust; nii kuum kui külm olid kasulikud ja ravivad. Leigus aga tegi vee peaaegu kasutuskõlbmatuks.
Millist ravi Jeesus sellele kogudusele pakub? Tundub, et leiguseprobleemi juur on selles, et Jeesus ei ole koguduse tähelepanu ega koguduseliikmete elu keskpunktis. Jeesus ütleb, et Ta seisab väljaspool kogudust, ukse taga, koputab ja ootab vastust. Lahendus on selles, et Ta sisse lasta. Aga huvitaval kombel ei räägi Jeesus siin enam kogudusega tervikuna, vaid iga üksiku koguduseliikmega eraldi: „Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ (Ilm 3:20) Siin on hetk, mil iga koguduseliige saab enda sisse vaadata ja mõelda: kus on Jeesus minu elus? On Ta ukse taga või istub koos minuga õhtusöögilauas? On meil igapäevane osadus või on Jeesus hoopis üks tüütu tegelane, kes tahab mu tähelepanu, mis kulub muudele asjadele?
Mitte iga kohalik kogudus ega koguduseliige ei vasta pildile Laodikeast. Olen näinud oma elus ka imeliselt kuumi kogudusi ning kristlasi. Aga ajastu vaim on kindlasti selline, mis soosib leigust. Meil on nii pikad nimekirjad asjadest, mida peame tegema, nii palju, mis nõuab aega ja tähelepanu. Aga ehk tasub meilgi oma kiirustamise keskel hetkeks vaikseks jääda ja kuulatada – äkki seisab Jeesus meiegi elus ukse taga ja koputab?
Armas Jeesus, aita mul alati kuulda Sinu koputust oma südameuksel ja anna mulle tahet ning jõudu Sind oma ellu sisse lasta, et Sa võiksid olla minu elu keskpunkt ja juhatada igapäevastes tegemistes. Täida mind oma armastuse ja tulise vaimuga, et ma võiksin olla Sulle pühendunud.
Mervi Cederström