Kuigi Matteuse 6:11 peamine tähendus näib olevat füüsiline „igapäevane leib“, ei ole vale laiendada seda mõistet vaimulikku valdkonda. Seega võib Ellen White öelda, et „palve igapäevase leiva eest ei sisalda mitte ainult toitu, mis annab jõudu kehale, vaid ka vaimulikku leiba, mis toidab hinge igavese elu jaoks. Jeesus palub meid: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks“ (Jh 6:27). Ta ütleb: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti“ (s 51). Meie Päästja on eluleib ning Tema armastusele vaadates ja seda oma hinge vastu võttes toitume leivast, mis on saadetud taevast.“ (Mõtted õndsakskiitmise mäelt, 112)

Just sellise arusaamisega laulame:

Murra, armas Issand, täna

mulle Eluleiba,

nagu murdsid tookord seda

rahval mere ääres.

Pühadelt lehtedelt

Sind ma püüan leida –

Sinu järel, Elusõna,

hing hüüab täiel rinnal!⁷

Nagu füüsiline elu, ei ole ka meie vaimulik elu igiliikur, mis töötab lõputu aja ilma lisaenergiata. Mõlemad vajavad pidevat täiendamist õigete füüsiliste ja vaimulike toitainete söömise kaudu. Meenuta prohvet Hesekieli ja Johannest, kes võtsid raamatu, Jumala Sõna, ja sõid selle ära.

Meil on vaja iga päev „süüa“ Elusõna. On vaja näha Tema armastuse ilu, läbi imbuda Tema tegutsemisviisidest ning saada jõudu, et elada Tema elu.

Seega, kui palvetame oma igapäevase leiva eest, mõistame oma pidevat ja jätkuvat sõltumist Jumalast kõiges – nii füüsilises, mentaalses kui ka vaimulikus mõttes.

Meil on vaja igapäevast nälga ja janu õiguse järele. Vajame igapäevast osa Tema leivast.

⁷ „Break Thou the bread of life.“