Õelad saavad oma palga maa peal. Nad “on nagu kõrred. Ja see päev, mis tuleb, põletab nad ära, ütleb vägede Issand.” ...Õigete patud kantakse üle Saatanale, kes peab kannatama nii oma vastuhaku pärast kui ka kõikide pattude pärast, mida tema on õhutanud Jumala rahvast tegema. …

Saatana hävitustöö on igaveseks lõppenud. … Jumal, kes on õelatele hävitavaks tuleks, on oma rahvale päikeseks ja kilbiks. … Tuli, mis hävitab õelad, puhastab ka maa. Needuse kõik jäljed kaotatakse. Mitte mingi igavesti lõõmav põrgu ei hoia lunastatute silme ees patu kohutavaid tagajärgi.

Möödunut jääb meenutama ainult üks asi: meie Lunastaja kannab igavesti ristilöömise märke. Tema haavatud peas, küljel, kätel ja jalgadel säilivad julma töö jäljed, mida patt on teinud. …

Piiblis nimetatakse päästetute pärandit “maaks”. … Elupuu kannab vilja igas kuus ja puu lehed on rahvastele terviseks. Sellel maal on igavesti voolavad jõed, selged nagu kristall. Jõgede kaldail kohisevad puud heidavad varju teeradadele, mis on valmistatud Issanda lunastatutelel. …

Jumala linnas “ei ole ööd”. Keegi ei vaja ega soovi puhkust. Jumala tahet täites ja Tema nimele kiitust tuues ei tunta väsimust. Tunneme seal alati hommikuvärskust, mis kunagi ei lõpe. … Jumala lunastatuile on uurimiseks avatud kõik universumi aarded. Surelikkuse ahelaist vabadena võivad nad lennata kaugetesse maailmadesse – maailmadesse, mille elanikud värisesid kurbusest inimkonna hädasid nähes ning helisesid rõõmulaulust iga lunastatud inimlapse pärast. …

Suur võitlus on lõppenud. Pattu ja patuseid ei ole enam. Terve universum on puhas. Läbi kogu loodu tuksub üks kooskõla ja rõõmu pulss. Temast, kes on kõik loonud, voogab elu, valgus ja rõõm universumi piiritutesse avarustesse. Väikseimast aatomist suurima maailmani kuulutab kogu elus ja eluta loodus varjamatus ilus ja täiuslikus õnnes: “Jumal on armastus!” – “Suur võitlus” (Great Controversy, 673-678).